Puit oli kuni 20. sajandi alguseni kõige laialdasemalt kasutatud materjal lagede ja põrandate ehitamisel. Talade otsad, mis toetuvad 12–15 cm ulatuses, peavad olema kaitstud niiskuse eest, et vältida otsest kontakti ülejäänud konstruktsiooniga. Tala otsa juurde jäetakse 2–3 cm õhuvahe, mille alla paigaldatakse toetuspalk või isolatsiooniplaat.
Lagi vajab samuti töötlust seente ja putukate vastu. Sellised konstruktsioonid on kõrge tuleohuga, ning nende heliisolatsioon on kehv. Samas iseloomustab neid väike omakaal ja kiire paigaldus, kuna kasutatakse eeltoodetud elemente. Teiseks eeliseks on soodne soojusisolatsioon.
I. Traditsiooniline puittaladega lagi
1. Tihedalt paigutatud taladega puittaladega lagi (tappidega ühendatud ümarpalkidest lagi)
Talad, mis on lõhestatud ja kujundatud tervetest palkidest, paigutatakse tihedalt üksteise kõrvale ning ühendatakse omavahel kõvast puidust tappide või kiiludega iga 1,5–2 meetri tagant. Nii moodustub äärmiselt suure kandevõimega laeplaat. Talasid ei olnud vaja ülaltpoolt tasandada – need jäid ümaraks. Nende peale võidi teha mullatäide ja aluspõrand.
2. Harvalt paigutatud taladega puittaladega lagi:
a) Avatud puittaladega lae- ja põrandasüsteem:
Avatud puittaladega laesüsteemi puhul paigutatakse talad 80–100 cm teljevahega seina ülaossa. Talade peale laotakse kahekordne laudis, mis täidetakse sageli ja kaetakse saviseguga.
b) Kaetud talalagi ja põrandasüsteem:
- Kaetud talalagi on täiustatud versioon avatud puittaladega laest. Selles süsteemis on ka tala alumine külg kaetud laudisega, andes viimistletud laepinna.
- Eritüüpi kaetud talalaga süsteemis viiakse põrandakihid talade vahele, et vähendada lae kogupaksust. Selleks tehakse pikisuunaline roovitus tala mõlemale küljele ning põrandat kandev laudis paigaldatakse sellele roovitusele.
- Laudislagi on materjalisäästlik lahendus võrreldes kaetud talalaga süsteemiga. Laudised paigaldatakse tihedamalt, 40–50 cm vahedega, ning need jäigastatakse risti paigaldatud diagonaalsete roovidega. Ülemine laudis tehakse taladega paralleelsele pinnale.
Kõigil eelnevatel juhtudel tehakse ülemise laudise peale mullatäide ja aluspõrand, millele paigaldatakse parkett. Alumisele pinnale kantakse savikrohv, mida tugevdab pilliroomatt.
II. Kaasaegsed puittaladega laed
Kõigil juhtudel tuleb vastuvõtvad elemendid hoolikalt paika seada ja reguleerida enne raudbetoonist vöö valamist. Puidust talade otstel peab olema vähemalt 15 cm toestuspikkust ning need tuleb niiskuse eest kaitsta isolatsiooniplaatidega. Talade vahekaugus sõltub peamiselt silde pikkusest ja talade ristlõikest – see varieerub 40–50 cm kuni 80–100 cm teljevahe sõltuvalt kasutuskoormusest.
Kaasaegsed puidust laed on harvalt paigutatud taladega puittaladega laed. Talade ristlõige võib varieeruda ning need on tavaliselt koostatud liimpuidust elementidest, mis on omavahel liimitud. Kinnitamisviisid võivad hõlmata ankrupolte, terastaskuid või ankrurelsside ja nurgaliistude kombinatsioone.
Kõigil juhtudel tuleb vastuvõtvad elemendid hoolikalt paika seada ja reguleerida enne raudbetoonist vöö valamist. Puidust talade otstel peab olema vähemalt 15 cm toestuspikkust ning need tuleb niiskuse eest kaitsta isolatsiooniplaatidega. Talade vahekaugus sõltub peamiselt silde pikkusest ja talade ristlõikest – see varieerub 40–50 cm kuni 80–100 cm teljevahe sõltuvalt kasutuskoormusest.